Minu nimi on Marko Pohla. Olen tundlik peenenergiaväljade suhtes ning tunnetan, millistele inertsidele inimeste alateadvus reageerib. Minu praktiline kogemus looduse ja teadvuse seaduspärasuste uurimisel ulatub üheksa aasta taha. See periood tähistas pöördepunkti, kus lakkas samastumine mõtete ja tunnetega – minust sai nende printsiipide teadlik vaatleja.

Sellest ajast alates olen ärkveloleku ajal eraldiseisev kõikidest mõtetest ja tunnetest, jälgides neid neutraalse teadlikkusega. Pikaajalise sisemise vaatluse kaudu on saanud mulle selgeks, kuidas toimib „liiklus“ alateadvuses – mis käivitab teatud jõud, kuidas need liiguvad ja millist eesmärki nad täidavad. Seda õppimisviisi võib mõista kui kogemuslikku psühhoanalüüsi: loodusseaduste tundmaõppimist läbi otsese kogemise, mille kaudu muutub meie suhtumine, mis omakorda toob muutusi nii alateadvuses, kehas kui ka meie keskkonnas.

Õppimise tuumaks on põhjus-tagajärg seoste teadvustamine ja mitmete looduses toimivate tegurite mõistmine. Kui inimene ühendab ja võtab vastu kõik oma alateadlikud jõud, lõpeb tema psühholoogiline areng. Olen selle teekonna läbi käinud – punktini, kus psühholoogiline kasvamine lakkab. Hetkel õpin kohanema elu rütmidega, protsessiga, mida võib nimetada ka individuatsiooniks.

Selle arengutasandini jõudes kaovad universaalsed arusaamad õigetest ja valedest tunnetest või vaadetest – õige ja vale sünnivad lähtuvalt minu isiklikust suhestumisest ja hetkeolukorrast. See tähendab täielikku kontakti saavutamist erinevate psüühiliste inertsustega ning nende maksimaalset rakendamist.

Erinevad psüühilised elemendid – tunded – muutuvad potentsiaalideks, mis on rakendatavad kollektiivi hüvanguks. Tunnen nii „piitsa“ kui ka „präänikut“ ning mõistan, kuidas nende jõud võivad olla viljakad ja arendavad.