Kroonilised haigused

Inimkeha on ehitatud liikuma rütmiliselt – puhkuse ja töö tsüklid vahelduvad. Tegutsemise aluseks on vaja takistust, mida lahendama hakkame. Meie psüühikas toimub pingestumine, mis paneb meid tegutsema, ja läbi tegutsemise küllastame tunde. Selle kaudu see kaotab jõu, mis pani meid selles suunas liikuma. Kuid see rütm ei sõltu meie tahtest, vaid on looduslik rütm igal inimesel eraldiseisvalt ja lisaks kollektiivselt. Selle rütmi kompassiks on inimese alateadvus, mida me siis järgime või ei järgi. Kui meie alateadvuses kaob jõud millegi tegemiseks ja me seda ikka teeme, siis hakkame seda tegema millegi arvelt. Suurem probleem krooniliste haiguste puhul on see, et meis ei teki seda jõudu, mis paneb meid elus vastutust võtma. Inimene ei tunnista looduse liikumapanevat jõudu, nagu konkurents. Põhjuseks on see, et inimene ei ole kontaktis teatud tunnetega. Mina loeksin kroonilisteks haigusteks need, mis löövad välja tsükliliselt ja ei ole veel välja arenenud eluohtlikuks haiguseks. See tähendab, et inimene ei tunnista ega väljenda mingeid tundeid teatud tsükli osas ja kehas esinevad komplikatsioonid on selle peegelduseks.